Vanemad kui spelta.

“Speltanisu kasvatatakse Eestis umbes 500 hektaril,” pakub mahetootja Margo Mansberg. “Speltajahu võib osta igast ökopoest ja kaubanduskettidest.” Speltanisust ürgsemad nisusordid on üheteranisu ja emmer.
On palju uuringuid, mis tõestavad, et antiikviljad on kergemini seeditavad. Paljudel inimestel, kellel on nisutalumatus, ei ole seda antiikviljade vastu. Antiikviljad on kõrgema kiud-ainete ja proteiini- ning mineraalide sisaldusega. Eestis emmerit ega üheteranisu veel ei kasvatata, kuigi teravilja turustusega tegeleva firma Agritrading Company juhatuse liikme Kadiliina Kuusiku sõnul on huvi tuntud.
Firmal on mahesertifikaat nii toidu- kui söödamaterjali turustamiseks ning kogemus mahesaadusi eksportida. Ainult Eesti kohalikke põllumajandussaadusi ostab kokku selle sidusfirma Eestivili AS.
Kuusiku sõnul oli ka Nürnbergi mahemessil Biofach näha varasemast rohkem ettevõtteid, kes on läinud iidsete teraviljade ning nendest tehtud toodete tootmisele ja turustamisele. “Kui eelmisel aastal oli iidsetele teraviljadele spetsialiseerunud ettevõtteid mõni, siis tänavu oli tegijaid rohkem. Esindatud olid Saksamaa, Belgia, Holland, USA, Itaalia ja
Poola,” jagab Kuusik muljeid. Lisaks speltale kohtas seal ka üheteranisu ning emmeri kasvatajaid.

Iidsed nisud – mis on mis?

Kultuur-üheteranisu (saksa Einkorn, tõlkes “üks tera”) on kas looduslik või kodustatud iidne nisu. See on üks esimesi taimi, mida maailmas üldse kasvatama hakati. Seda tehti Lõuna-Türgis rohkem kui kümme tuhat aastat tagasi. Taime looduslik leviala on Balkanist Surnumereni. Kasvatamine oli kunagi ulatuslik Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal ja
Hispaanias. Kultuur-üheteranisu oli levinud ka Kesk-Euroopas, kuna talub jahedamat kliimat. Seetõttu kasvatati üheteranisu Põhja-Euroopas veel ka keskajal. Praegu levib üheteranisu mägistel aladel Prantsusmaal, Indias, Itaalias, Marokos,endises Jugoslaavias ning Türgis. Üheteranisu kõrre pikkus on kuni 70 sentimeetrit ning saagikus väike. Eeliseks on, et ta suudab kasvada ka kehval ja vaesel mullal, kus teiste sortide nisu ei kasva. Einkorn, nagu ka teised iidsed nisud, vajab kroovimist, kuna tema tuumad ei vabane oma kestast kergesti.
Inimtoidus on ta leidnud niši terevisetoiduna, kuna sisaldab rohkem valku kui kaasaegsed kultuurnisud ning seda peetakse toitvaks, sest tal on kõrgem rasva-, fosfori-, kaaliumi- ning beetakarotiinisisaldus. Kuna tal pole kerkimisomadusi, tehakse sellest täisteratooteid või putru.

Üheteranisu on Eestis teadaolevalt proovinud kasvatada vaid üks mees, Arno Sööt Valgamaalt Helme vallast.“Ostsin ükskord seda üheteranisu mahepoest ja panin prooviks peenrale maha,” ütleb
maheviljeleja Sööt. “Aga kõrs oli lühike, pea ka ning teri oli peas väga vähe.” Nii on mees jäänud truuks speltanisule, mis on saagikam ja Eestis enam tuntud.

Miks seda kasvatada?

Alates ajast 2000 aastat eKr hakkas üheteranisu kasvatamine vähenema, kuna kasutusele võeti saagikam nisusort ’Emmer’.
’Emmeri’ nisu hakkasid tarbima vanad egiptlased. See kodustati Lähis-Idas ning seda kasvatati laialdaselt antiikmaailmas. Praeguseks on jäänud vaid Euroopa ja Aasia mägipiirkondadesse.
Nagu Einkorn ja speltanisu, on ka ’Emmer’ kroovitav nisu. Tal on tugevad kestad, mis ei eraldu rehepeksul ja teevad kasutamise keerukamaks. Eestis ’Emmerit’ kasvatada proovitud pole. Küll on seda katsetanud teha mõned Läti maheviljelejad.
“Kuna oleme turunõudlusest teadlikud ja edastame info ka farmeritele, siis on meil juba mõned huvilised, kes võiksid alguses kasvõi hobiprojektina iidseid sorte kasvatada,” ütleb Kadiliina Kuusik võimalike tulevikuplaanide kohta. Kuigi üheteranisu ja kaheteranisu sisaldavad samuti gluteeni nagutavaline nisu, on nende gluteenisisaldus väiksem kui harilikul nisul. “See on ju nišiäri ja toode maksab rohkem,” ütleb Kuusik. Ligikaudne hind on tema sõnul tavanisu omast neli-viis korda kõrgem. “Speltanisu tonnihind on aastate lõikes kõikunud 500–800 euroni.”
Antiikviljad kasvavad ilma herbitsiidideta paremini, on vastupidavamad ja seetõttu mahepõllumajandusesse sobilikumad. Väidetakse ka, et spelta,Einkorn ja emmernisu on lisaks tervislikkusele paremate maitseomadustega. Nisu, mis on tunduvalt tervislikum ja hea maitsega
- Speltanisu on tavalise pehme nisu (Triticum aestivum) sugulane ja kuulub samasse heksaploidse (42 kromosoomi) genoomiga nisude rühma. Kasvatatakse nii tali- kui suvivormina. Spelta on vähenõudlik toitainete suhtes ja sügava juurekava tõttu talub hästi mitmeid ebasoodsaid kasvutingimusi nagu toitainetevaegus ja põud. Samas on
speltanisu toiteväärtus kõrge, sisaldades kõiki inimtoiduks vajalikke komponente. Tal on tavanisuga võrreldes kõrgem lipiidide, küllastumata rasvhapete ja mikroelementide (Fe, Zn, Mg ja P) sisaldus.
- Üheteranisu (Einkorn, Triticum monococcum) on diploidne nisu, mida kasvatati iidses Mesopotaamias. Sellel nisu vormil on kõrgem proteiini-, mikroelementide (sh tsink ja raud) ning asendamatute aminohapete sisaldus võrreldes ükskõik millise teise nisu liigiga ja teda peetakse väga maitsvaks. Üheteranisul on suurem lipiidide sisaldus kui tavalisel
nisul, rohkem proteiini, E-vitamiini, hea antioksüdantsete ühendite kontsentratsioon. Vähem fenoolühendeid.
- Kaheteranisu (emmernisu, Triticum turgidum subsp. dicoccum) on iidne tetraploidne nisu, mida kasvatati juba 10 000 aastat tagasi. See on vähenõudlik kultuur agrotehnika ja kasvutingimuste suhtes. Tema terades on vähem gluteeni ja rohkem kiudu kui tavalisel nisul, sisaldab rohkem antioksüdante (polüfenoole) kui üheteranisu või tavaline
nisu, sel on ka suurem B-vitamiinide sisaldus. Sellest nisust tehtud tooted on hea maitsega.